Viljapuude hoolduslõikus tehakse enne, kui puu hakkab elama kevadist aktiivset elu. Oluline märk on puhkema hakkavad pungad. Lõikust võiks teha ajal, kui õhutemperatuur jääb -2° ja 6°C vahele. See aeg võib soojadel talvedel olla veebruaris või märtsis. Pikale veninud talvedel alles aprillis. Pakase ajal lõigates võivad kooresse tekkida lõhed, sooja ilmaga hakkavad aga mahlad juba liikuma.
Peale jaanipäeva kuni augusti lõpuni võib õunapuid taas lõigata, kuigi siis raskendab võra kujundamist tihe lehestik. Südasuvel võib noori kasve liiga tihedatest kohtadest kergesti ära murda. See parandab võra valgustingimusi ja viljad kasvavad suuremaks. Vana puu tugeval noorendamisel on hiljem hooldamine kergem just vesivõsude eemaldamisega kesksuvel.
Luuviljalisi võib samuti lõigata suvel. Neil on võrreldes õunapuuga mahlade liikumine kevadel isegi intensiivsem. Kirsi- ja ploomipuu mahl on kummi sarnane, mis takistab haavade paranemist ja seetõttu on nad lõikuse suhtes pirtsakamad.
Ploomi- ja kirsipuudele on iseloomulik tihedam võra. Luuviljalistel lõigatakse võrast oksi välja ehk kasutatakse harvenduslõikust. Vältida rohket lõikust ja hoida puu pigem vormis suvise noorte kasvude ära murdmisega.
Enne lõikama hakkamist tuleb puud hoolega vaadata – just võra – jälgima peaks neid oksi, mis kasvavad sissepoole, ja uurida, kui palju on üldse vaja lõigata.
Viljapuudel tuleks kindlasti ära lõigata omavahel ristuvad oksad, samuti need, mis kasvavad tüve suunas ja otse üles. Eemaldada ka vesikasvud.
Lõiked tuleks teha võimalikult risti oksaga, kuid kui oks kasvab püsti, tuleb vaadata, et lõikekoht ei jää päris lapiti, vaid ikka väikese kaldega punga suunas. Vältida tuleks vee kogunemist lõikekohale, see võib soodustada haiguste teket.
Haiguste leviku tõkestamiseks tuleb pärast haige oksa lõikamist tangid desinfitseerida. Kuna õhus levib palju seenhaiguste eoseid.